Fleksograafilist trükki, mida algselt tunti aniliintrükina, ei arendatud selles kasutatud mürgiste tintide tõttu. Sellest ajast alates on tinditehas ametlikult ümber nimetatud fleksotrükkimiseks, kasutades tunnustatud ja vastuvõetavaid pigmente. Erinevalt teistest trükimeetoditest, mis võimaldavad trükkida peeneid mustreid, määratletakse primitiivset fleksotrükki sageli madala kvaliteediga trüki sünonüümina.
Pärast seitsmekümnendate keskpaika on tänu materjalitööstuse edusammudele, eriti polümeervaiguplaatide ja metallkeraamikaaniloksrullide tulekule, teinud fleksotrükkimise areng kvalitatiivse hüppe. Originaalkäsikirja tekst ja pildid on arvutistatud kiledeks, nii et fleksograafilise trükkimise abil on võimalik saavutada üksikasjalikumat teksti ja jooni ning isegi graafilise disaini trükkimist punktreproduktsiooni abil. Lainepapist kaste valmistati sel ajal peamiselt 6,34 mm paksustest plaatidest ja täppide reprodutseeritavus oli peamiselt 65 ppi või vähem ning enamikku neist kasutati ühevärviliste täppide kujundamiseks. Lisaks täiustuvad mitte ainult lainepapist kastid, vaid ka paberkotid, etiketid, kiletrükk ja muud valdkonnad. Trükiseadmete, trükivärvide, plaatide ja teiste tootjate ühise arendamisega on võimalik saavutada kõrglahutusega 175 lpi värvitrükki kasutades plaati paksusega 1,14 mm.
Seoses -90saastate keskpaigas võtsid lasergraveerimistehnoloogia edenedes BARCO (nüüd ESKO) ja DuPont juhtrolli lasergraveerimisega fleksoplaadi ühises väljatöötamises, võrreldes traditsioonilise fleksoplaadiga, mis kasutas kilelehti, lasergraveerimise fleksoplaati. saavutada peened täpid ja peenjoonelised tekstid, mida traditsioonilise fleksograafilise trükkimisega ei saa saavutada, ning samal ajal on trükkimise värvigamma laiem, mistõttu fleksotrükk on võrreldav ofsettrüki/sügavtrüki meetoditega, nagu kõrglahutusega värvitrükk .